Karl Lembit Laane

Filosoofia magistriõpe, Tartu Ülikool 2019—
Riigiteaduste bakalaureuseõpe, Tartu Ülikool 2016—2019, cum laude

Motivatsioonikiri

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada esindust, mis on loodud Tartu Ülikooli üliõpilaste enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1920. aasta 17. mail, mis on rajatud tudengite huvidele, vajadustele ja õigustele, mis on nende kaitseks ohtude eest nii ülikooli seest kui ka väljast, mis on pandiks praegustele ja tulevastele üliõpilastele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus ning mis peab tagama tudengite õpitahte säilimise läbi aegade, esitan ma oma soovi kandideerida Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimeheks.

Lugupidamisega
Karl Lembit Laane
Tartu Ülikooli üliõpilaskonna aseesimees 2018/2019 õ/a

Valimisplatvorm

TÜÜE uue ajastu hakul

Kui mõelda sellele, milline TÜÜE oli vaid paar aastat tagasi, on uskumatu, kui kaugele me oleme jõudnud. Töö, mida praegune esimees, tema juhatused ning esindajad kõigil TÜÜE tasanditel selle aja jooksul ära on teinud, on olnud märkimisväärne ning viinud esinduse enneolematu tasemeni. Ent nüüd, kui üks ajastu on läbi saamas, pöördun ma teie poole, et koos rajada uut. Andmaks ülevaadet oma mõtetest TÜÜE tulevikust, esitan oma valimisplatvormi juba tavaks saanud neljas mõõtmes: ülikool, TÜÜE, üliõpilane ja välissuhtlus.

TÜÜE

Maksiim: … ei tohi esindajalt võtta tahet esindada.

Olgem ausad, TÜÜE on suuresti nagu tüüpiline Eesti erakond: tipus on need, kes võtavad seda oma igapäevase tööna, igal tasandil on omajagu aktiviste, kes vajaduse korral aktiveeruvad, aga enamjaolt koosneb selle liikmeskond inimestest, kes on jõudnud juba unustada, et eelmisel kevadel oma allkirja liitumise kohta andsid ning nüüd vaid suunavad selle organisatsiooni kirjad oma rämpsposti.

Enamjaolt on selle põhjus vaid see, et TÜÜE pole jõudnud nendeni piisavalt kiiresti: nad võivad olla küll valitud, aga kellel on aega kohtuda või läbi lugeda ca 20 lk väärtuses „Esindaja käsiraamatut“ sessi tipp-perioodil? Või kes tahaks seda teha siis, kui on alanud ametlik puhkus? Ja selleks ajaks, kui suvi on läbi, on TÜÜE juba vana teema ning mõtteid köidavad uued väljakutsed.

See võib olla küll inimlikult mõistetav, aga esindustöö mõttes vastuvõetamatu. Me ei ole  nagu tüüpiline erakond, kuna meil pole oma liikmeid vaja mitte tipu otsuste legitimeerimiseks, vaid sisuliseks esindustööks. Ei ole ei juhatuse ega büroo asi sekkuda instituutide ja valdkondade sisepoliitikasse – see on täielikult vastavate üliõpilaskogude ainupädevuses. Kui meie esindajad ei kaitse otsuste juures üliõpilaste huve, vajadusi ja õigusi, ei tee seda mitte keegi – ning kahju sellest võib jääda tudengeid kummitama paljudeks aastateks. Seepärast peame me tegema kõik, et eriti just tudengile kõige lähedasem ja seeläbi kõige olulisem osa TÜÜE-st – IÜK-id – tuleksid oma tööga toime. Selleks pakun välja kolm meedet, millest kaks on olemasoleva edasiarendus.

1. Kõik esindajad peavad saama väljaõppe oma töös.

Nagu inimest ei tee sõduriks püss tema õlal ega kirurgiks skalpell tema käes, ei tee ka tudengit esindajaks tema nimi TÜÜE kodulehel. Seetõttu peab vähemalt üks inimene igast instituudi/teaduskonna/kolledži esinduskogust olema kas staabi või VÜK-ide poolt saanud vastava väljaõppe, olgu siis eraldi esindusaines, TÜÜE väljasõidul, töös komisjonides või muus sellises. Jumal teab, kui paljud esindajad on oma töö soiku jätnud vaid seetõttu, et nad polnud kindlad ei endas ega selles, mida nad täpselt tegema peavad. Juhatus peab selgelt sõnastama, mida ta esindajatelt nende töös ootab, ning andma neile kõik enda võimuses olevad vahendid, et see töö ka tehtud saaks.

2. VÜK-id on juhatuse asendamatud partnerid organisatsiooni juhtimises.

Valdkonna üliõpilaskogud ei ole loodud ainult hääletamaks volikogu ega oma valdkonna nõukogu koosolekutel, vaid on see esmane instants, kellele juhatus toetub organisatsiooni juhtides. Kui IÜK-e on 29 ja nende liikmeskond ulatub üle 100, ei ole kolmeliikmelisel juhatusel võimalik omada täit pilti sellest, kas ja kuidas need toimivad. VÜK-id ongi hoidmaks kätt IÜK-ide pulsil ning vajadusel seiramaks, juhendamaks ja kannustamaks neid nende töös. Regulaarsed kohtumised juhatuse ja volikogu liikmete vahel on sama olulised nagu viimaste osavõtt TÜÜE komisjonides ja algatustes – niiviisi saame me olla „samal lainel“ ning viia ellu üliõpilaste tahet. Need pole muidugi ainsad meetmed ning saamaks paremat ülevaadet nii VÜK-ide kui ka IÜK-ide muredest ja soovidest, on TÜÜE-l vaja oma tagasisidesüsteemi mitte ainult suhtluses tudengi ja esindaja, vaid ka esindaja ja esindaja vahel.

3. Üks vaim käib mööda TÜÜE-t…

Viimased poolteist aastat on TÜÜE otsinud oma vaimu. Omajagu head on sellest juba sündinud:

igal semestril premeeritakse semestri sambaid ja teisi väljapaistvaid esindajaid, korraldatakse peale tavapäraste koosolekute ka pidusid ja filmiõhtuid jne. Et esindajad tunneksid ennast aga kogukonnana, on endiselt vaja tähelepanu pöörata sümboolikale, sest, tsiteerides kunagise TÜÜE vaimu komisjoni liiget Agnes Unti: „Esindajad võiksid olla kuidagi eristatavad, à la teklite või märkidega“ ning seda nii tavalisele liikmele kui ka millegagi eraldi silma paistnutele. Eristumine ülejäänutest pole oluline vaid selleks, et tunda ära teineteist, vaid et ka ülejäänud tudengid tunneksid ära meid: me oleksime pildil nii selleks, et nad teaksid, kelle poole pöörduda, kui ka tekitamaks uudishimu, missugune organisatsioon me oleme ja millega tegeleme – ja uudishimu on esimene samm esindajaks saamise teekonnal.

Ülikool

Maksiim: … ei tohi võtta üliõpilaselt tahet õppida.

See lause pole tegelikult üldse minult, vaid ühelt kõrgharidusdidaktikult (mälu petab, kas see oli Mari Karm või Ene Voolaid). Mõte on aga selge: läbimõtlematus, ükskõiksus ja ebapädevus õppe ning ülikoolielu korraldamisel (nagu ka muude heidutusstruktuuride tegevus) võivad viia selleni, et Tartu Ülikoolist läbi käinud inimene ei taha enam kunagi õppimisele isegi mõelda. Õppimine ei tohi olla valuline nagu Kolgata tee, vaid arendav, võimetekohane, innustav ja lõbus. Kuigi on lõpmatult teemasid, millega see seostub ja millega peaks tegelema, on minule esimuslikud järgmised kolm.

1. Õppejõud on peaasjalikult õppejõud.

Mingil määral peab õppejõududele kaasa tundma: säilitamaks oma töökohta, peavad nad hüppama läbi nelja põleva rõnga, mille ülikool neile seab – teadus, õpe, administratiivtöö ja ühiskondlik tegevus. 40-tunnine töönädal võib neid nõudmisi tõsiselt võtvale õppejõule jääda vaid kibedaks meenutuseks 19. sajandi idealismist, millega tal pole tänapäeval mingit pistmist. Miks see nii on, on rohkem küsimus Tartu Ülikooli Ametiühingule.

Samas ei andesta see mingil moel seda, kui Tartu Ülikool jagab oma tudengitele „katteta tšekke“, lubades parimat kõrgharidust terves Baltikumis või isegi Kesk- ja Ida-Euroopas, ent pannes neid õpetama inimesed, kellel ei pruugi olla vähimatki tausta peda- või andragoogikas – mitte mingit vundamenti, mille najal õpetada, v.a eeskuju nende endi õppejõududelt, kel polnud samuti mingeid teadmisi õpetamiskunstist ja -teadusest.

Tühjad lubadused ei ole vastuvõetavad. Õppejõud peab oskama õpetada, mistõttu kui ta võetakse Tartu Ülikooli tööle, peab tal olema kohustus läbida esimese aasta jooksul vähemalt üks õpetamisalane koolitus ning niiviisi uuesti vähemalt iga kolme aasta tagant. Atesteerimisel peab hindama õppejõu õppetegevust võrdväärselt või kõrgemaltki kui teadust (vastavalt ametikohale) ning nõudma talt selget visiooni, kuidas seda tegevusala edasi arendada. Samas peab ülikool pakkuma talle ka vajalikku nõu ja abi, et tal oleksid selleks ka sisuline võimalus ja vajalikud oskused.

2. Tagasisidesüsteem peab võimaldama tuvastada probleemseid aineid ja ebapädevaid õppejõude.

Kaks aastat tagasi, kui ma olin veel üliõpilaskonna hariduspoliitika aseesimees, algas suur õppeainete tagasisidesüsteemi reform. Me kaasasime selle ala eksperte ning püüdsime terve aasta jooksul veenda algatajaid, et nad „parandavad“ midagi, mis toimib niigi hästi, ning et nende plaan sisaldab suuri ohte, mida on targem vältida. Sellele vaatamata suruti uus küsimustik läbi.

Tulemused on käes: uue küsitluse tulemused pole praktiliselt ühildatavad eelmisega, sellest on eemaldatud õppejõu õpetamisoskuse hindamise võimalus ning on lisatud mitu küsimust, mis annaksid õppejõule ajendi endale ebasobivatele tulemustele käega rehmata. Ehk võeti midagi, millega probleemsete ainete tuvastamine oli tänu kvantmõõdikutele praktiliselt lollikindel, ning asendati millegagi, millest nüüd kuidagimoodi tuleb sisu välja pressida. Eks vähemalt esialgu mängime kaasa ja vaatame – äkki suudab uus süsteem ennast tõestada? Kui mitte, tuleb TÜÜE-l koostada oma alternatiivse küsimustiku eelnõu, millega olemasolev kehtetuks tunnistada ja asendada.

3. Ülikooli struktuuriüksuste juhid peavad olema akadeemilise taustaga, mitte ilmtingimata aktiivsed akadeemikud.

Praegu teevad instituutide ja valdkondade juhid oma tööd lisaülesandena. Sisuliselt tähendab see, et nad peaksid esma- ja teisejärgulisena tegelema teaduse ja õpetamisega ning vastavalt oma kohale akadeemilises hierarhias panustama seejärel 5-15% oma tööajast juhtimisele (akadeemiliste töötajate ametijuhendi järgi).

Me võime kõik aimata, mis juhtuks, kui TÜÜE-t juhitaks samasuguse „innukusega“, ning oleme näinud selle tulemusi kõigis neis instituutides, mis on järjepidevalt unustanud koostada raporteid õppeainete tagasiside kohta (u 2/3 instituutidest), on aastast aastasse tõsistes finantsraskustes või ei suuda muul moel ajaga kaasas käia. Paratamatult hakkab see mõjutama seda, mis tingimustes tudeng õpib, kuivõrd adekvaatne on temale õpetatav nii sisu kui ka vormi poolest ning kuivõrd võetakse tema tagasisidet kuulda. Kui tahame, et üliõpilaste ülikoolielu oleks hästi korraldatud, peame andma juhtidele ka sisulise võimaluse seda korraldada (muidugi üliõpilasi kaasates).

Üliõpilane

Maksiim: … ei tohi jääda TÜÜE-st kaugeks.

Seal, kus leiab aset esindamine, toimub võõrandumine. Ühest küljest on see paratamatu, kuna esindamine olemuselt tähendab kellegi nimel tegutsemist esindatavate endi kohal olemata. Kui Sa pole aga ise otsustusprotsessis sees, ei pruugi olla ka erilist seesmist tungi ennast selle sisuga kurssi viia. Toimub esindatavate võõrandumine esindajatest. Teistpidi aga, mida suurem on „vahemaa“ esindaja ja tudengi vahel, seda piiratum on ka esindaja arusaam sellest, mis võiks olla esindatava huvi ja soov mingisuguse otsuse juures – esindaja võõrandub esindatavast. Seepärast on TÜÜE-le eriti oluline seda vahemaad vähendada küsitluste, avalike ürituste, teavituskampaaniatega ja miks mitte ka kaasates „tudengit tänavalt“ oma komisjonide töösse? Mis puudutab lähemalt tudengielu ja TÜÜE-t, on mul kolm seisukohta.

1. TÜÜE peab olema nähtav kõigi tudengi elutsüklite jooksul.

Kui ma kunagi kõndisin volbriööl ühe korporantide salgaga (ärge küsige, miks) ja tutvustasin ennast ühele neist kui TÜ üliõpilaskonna aseesimeest, oli vastuseks: „Pole mitte kunagi Sinust kuulnud!“ Näib, et TÜÜE-l on vähem kuulsust kui mõnel juba mitu sajandit laiali aetud salaorganisatsioonil. See pole muidugi midagi ennekuulmatut linnas, kus tudengiorganisatsioone võib lugeda ilmselt rohkem kui kahekümne käe sõrmedel, aga see on tõsine oht nii meie organisatsiooni järelkasvu ja püsimise kui ka tegevuse sisukuse mõttes – kuidas me saame teada, mis on üliõpilastel mureks, kui meil pole nendega kontakti?

See peab olema TÜÜE esindaja, kes neid tervitab, kui nad ülikooli astuvad; kelle poole nad pöörduvad oma õpingute jooksul, kui neil on mõni mure, ning kes ütleb neile hüvasti, kui nad lõpetavad. TÜÜE logo võiks olla midagi, mida nad näevad, kui nad käivad oma õppehoones loengut kuulamas, spordihoones võimlemas, raamatukogus lugemas, laulupeol laulmas ja sotsiaalmeedias infovoos kulgemas. See võib kõlada kulukalt – ja seda see on – aga nii palju, kui juriidika ja eelarve seda võimaldavad, on seda vaja teha, et keskmise tudengi mõttemaailma tungida.

2. Tudengil peab olema oma koht, kus elada, õppida ja lõõgastuda.

Ükskõik, kui motiveerivad ei ole üliõpilase huvi oma eriala vastu ja tema õppejõu pädevus, ei tule üliõpilaselust midagi välja, kui tal ei ole keskkonda, kus seda elada. Isegi, kui õppehoonete auditooriumid on enam-vähem adekvaatses korras, ei pruugi tal olla kohta, kus loengutevahelisel ajal oma kaastudengitega õpitut arutada, ette valmistuda järgmiseks tunniks või lihtsalt puhata. TÜÜE aastatepikkune kampaania, et igas õppehoones oleks eraldi tudengituba, peab jätkuma.

Ent Tartu Ülikool ei ole ainult kõrgharidusasutus, vaid on otsesemal või kaudsemal seotud ka MTÜ Üliõpilasküla, MTÜ Üliõpilasmaja, TÜ raamatukogu ja teiste asutustega, mis on asendamatud selleks, et üliõpilasel oleks koht, kus elada, õppida, lõõgastuda ja sotsialiseeruda. TÜÜE peab edaspidigi tegema nende organisatsioonidega koostööd, et üliõpilane saaks elada täisväärtuslikku tudengielu ka väljaspool oma õppehoonet.

3. Tudeng ei tohi jääda oma muredega üksi.

Olgem ausad, mitte iga tudengi õpingud ei ole just lust ja lillepidu. Esimese kuu jooksul kallatakse ta üle uskumatu hulga infoga, milles ta peab orienteeruma – vastasel juhul võib ta jääda ainetele registreerimisele hiljaks, avastada järsku vajaduse pärast 15. septembrit kiirkorras Kaitseväkke minna või leida semestri lõpus oma meilikontolt nõude maksta õppetasu. Need on kõik asjad, milles peaks teda aitama tuutor. Oluline on aga, et kui tudengil peaksid tekkima mured, mis on seotud teemadega, milles tuutor ei saa teda otseselt aidata (nt õppejõu ebapädevus ja -adekvaatsus), teaks tuutor suunata tudengi või tema küsimuse edasi vastava struktuuriüksuse esindajale.

Samamoodi peab TÜÜE jätkama koostööd ülikooli nõustamiskeskusega, et võidelda kõiksugu vaimse tervise muredega, mida võivad põhjustada nii õppimisega kaasnev üksildane elustiil kui ka need kümned põlevad rõngad, millest õppekorraldus paneb tema läbi hüppama (minu artikleid sel teemal saab lugeda siit ja siit). Kui nõustamiskeskuses vestluse jooksul tuvastatakse tudengi mure, mis kuulub meie tegevusvaldkonda, võiks nagu tuutorigi puhul olla selle töötaja reaktsiooniks suunata murelik tudeng meie poole.

TÜÜE teistes organisatsioonides…

Maksiim: …ei tohi jääda esindamata.

Kui ma veel juhatuses olin, püüdles TÜÜE kahepoolsete suhete poole kõigi suuremate ülikoolide esindustega lisaks veel tavapärastele organisatsioonidele, mis pakuvad foorumit mitmepoolseks koostööks. Kuigi ma ei väida, et sellised suhted pole head per se, peab meie fookus püsima nii palju kui võimalik just üliõpilaste elu parendamisel ülikooli ja TÜÜE sees, mitte ilmtingimata hõlmama pidevat üle-eestilist mõõdet. Seepärast peab TÜÜE minu hinnangul keskenduma rohkem mitmepoolsetele suhetele ja kolmele põhilisele koostööpartnerile oma huvide edendamiseks regiooni või riigi tasandil.

1. Üliõpilaskonna Sihtasutus

TÜÜE ja ÜKSA pole alati saanud just kõige paremini läbi: „kasvasime me lahku“ 2015. aastal ning keerasime rahastuse sellele lõplikult kinni üle-eelmisel aastal. Võiks öelda, et meie suhted pole alati olnud just kõige diplomaatilisemad. Kui on aga üldse üht kohalikku tudengiorganisatsiooni, kellega koostöö tegemisest oleks kõige rohkem võita, on see just ÜKSA: OLE ROHKEM. on vaieldamatult hästi tuntud bränd ning selle koostöövõrgustik hõlmab kõiki olulisemaid tudengiorganisatsioone Tartus – mis mõlemad pakuksid potentsiaalselt platvormi, millelt kõnetada organiseerunud ja organiseerumata tudengeid.

2. Eesti Üliõpilaskondade Liit

Ajastu, mil Tartu Ülikooli üliõpilasesindus püüdis üksinda määrata Eesti üliõpilaspoliitikat, on juba ammu läbi ning kui kõik läheb hästi, ei ole sellist aega enam kunagi vaja – selle jaoks on EÜL. See ei tähenda muidugi, et me saaksime loobuda üle-eestilisest poliitikast täielikult. Endiselt peame me jääma üheks põhiliseks panustajaks EÜL-i algatustesse ja sõnastama selgelt, mis on meie huvid ja soovid kõrghariduspoliitikas, üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteemi laiendamisel ning muudel päevakajalistel teemadel. EÜL on loodud foorumiks kõrgkoolide esinduste vahel ja viimaks ellu nende ühiseid huvisid: kus TÜÜE saab, seal ka TÜÜE aitab. Meie tegevuse fookus peab aga jääma enda ülikooli ja üliõpilaste keskseks.

3. Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur

Mis puudutab kõrghariduse kvaliteeti, saab meile kõige objektiivsemalt toeks olla organisatsioon, mille tööst vähemalt pool tiirleb selle ümber – EKKA. Koostöö sellega (nt koolituste ja ümarlaudade formaadis) on oluline, et me oskaks esindajatena paremini tuvastada ja ennetada praaki, mis võib esineda uute õppekavade loomise ja vanade muutmise juures, rääkimata autoriteetsuse baasist, mida annaksid meie sõnadele nende raportid ja ekspertide kommentaarid.

Lõppsõna

TÜÜE-l pole kunagi olnud puudust teemadest, millega tegeleda. Tudengite esindamine pole kunagi tähendanud meie jaoks vaid mõne ürituse korraldamist või formaalset käetõstmist nõukogu koosolekul, vaid on hõlmanud endas tegevusi seinast seina, nagu seegi platvorm näitab. See on seda muljetavaldavam, et meie esindajad on tudengid nagu kõik teisedki, v.a selle poolest, et kui nad on oma kohustuslikud 40 tundi nädalas ära õppinud ning veel 20 tundi töötanud, leiavad nad aega, et seista teiste eest.

Seda üllatavam võib ehk kõige eelkirjeldatu taustal olla, et ma tulen siiski sooviga tuua esindajale rahulikumat, ehkki võib-olla struktureeritumat esindusteenistust – et see ei nõuaks liiga palju meie ennastohverdavate altruistide unetunde ja nädalavahetusi (ja et seda ei saaks teha ka ülikool oma masinliku rütmiga). Me peame oskama valida oma lahinguid ning keskenduma oma tegevuste kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Ma ei saa lubada, et paaniline rööprähklus ei muutu osaks TÜÜE juhtimisest, nagu see on olnud terve selle kümnendi, aga ma saan lubada, et teen mis võimalik, et seda vältida. Nagu õppiminegi, peaks esindamine olema arendav, võimetekohane, innustav ja lõbus.

Karl Lembit Laane
Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimehe kandidaat 2020/2021 õ/a