MVÜK arvab: Omariikluse säilitamise hind

Image

Avaldame ka TÜÜE kodulehel meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) arvamusartikli, mis ilmus 27. detsembril 2024 Tartu Postimehes. MVÜK-i kuuluvad Emma Anni Koppel, Estin Rand, Karolin Juhkam, Martin Veližanin ja Oliver Mõttus.

Haridus on privileeg, alates algklassidest kuni doktorikraadini välja. Meil on vedanud – õpime oma unistuste erialasid vabas riigis ja oma emakeeles. Riigi perspektiivist on asjad justkui kõige paremas korras. Riik saab riigikeeles kõnelevaid adekvaatseid spetsialiste ja üliõpilased saavad väärtuslikke teadmisi. Kahjuks on hetkel aga riik majanduslikult peaga vastu seina jooksnud ning olukorda loodetakse erinevate nurisünnitistega ,,parandada” olukorda, otsides meeleheitlikult uusi rahaallikaid. Üks neist on idee teha kõrgharidus tasuliseks.

Meie hinnangul on kõrghariduse tasuliseks muutmine üsna halb idee päris mitmel põhjusel. Kõige ilmselgemaks põhjuseks loeme fakti, et selline otsus suurendab tugevalt ebavõrdsust erinevas majanduslikus olukorras olevate inimeste vahel. Kõrgharidus hakkab olema kesk- ja kõrgklassi ,,kallis privileeg”, mis loob nn nõiaringi, kust vaesematel inimestel on pea võimatu välja pääseda – hariduse kallidus ei võimalda osadel inimestel seda omandada, jättes nad tihtipeale vähem tasustatud töökohtadele ja seega vähendades nende suutlikkust lubada kallist kõrgharidust tulevikus omaendi lastele. Juba praegu on paljude tudengite jaoks raske hakkama saada ilma tööl käimata (siin tasub mõelda ka puudulikule tudengite rahalisele toetussüsteemile). Näeme, et tulevikus, kus on rakendatud igasemestrised maksed ülikoolile, jääb Eesti ühiskond ilma täisväärtuslikest spetsialistidest, kes omal ajal ei suutnud vajalikku rahasummat kokku ajada.

Teiseks, kui Eestis kõrgharidus muutub tasuliseks ja võrdsustub kulude osas ülejäänud Euroopaga, siis hakkavad talendid välja voolama edetabelites kõrgematesse ja mainekamatesse ülikoolidesse. Miks maksta sel juhul ,,halvema hariduse” eest, kui saab välismaa ülikoolis sama eest palju tugevama hariduse, selgeks mõne uue keele, kogemuse elades teiste kultuuride ja inimeste keskel? Kas Eesti riik on nõus tooma sellise ohverduse, mis põhineb lootusel, et inimesele on kodumaa niivõrd südames, et naasta teadmistega siia tagasi? Meie leiame, et väikeriigina sellist riski me võtta ei saa.

Kolmas, veidi varjatum põhjus seisneb arusaamas, et riikides, kus kaitsevägi on 50%-le elanikkonnast kohustuslik, valitseb üldjuhul tasuta kõrgharidus. Sina annad riigile, riik annab sulle tagasi. Loogiline, kas pole? Arvestades ka suurt vajadust tagada meie väikese riigi julgeolek, tundub väga ebamõistlik teha topeltohverdus riigile.

Me ei kirjuta seda artiklit ainult suusoojaks, et laduda ette põhjuseid, miks kõrghariduse tasuliseks muutmine on halb idee. Kahjuks see võib lennata otsustajatel ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Seega pakume ka lahenduse, mis on tugevalt suunitletud Eesti kaitseväe ja -võimega jätkusuutlikuse tagamisele. Ilmselt ei pea ühelegi eestlasele ütlema, kui tähtis on julgeolek, elades väikeriigina agressorriigi kõrval. Meie riigi ja liitlaskonna kaasaegne julgeoleku olukord on üsna murettekitav ja ebastabiilne – näeme, et varem mõeldamatu (nt suur sõda kahe Euroopa naaberriigi vahel) on osutunud võimalikuks; näeme, et meie riik ei saa jääda lootma vaid oma tugevamatele liitlastele, kes ei pruugigi (piisaval määral) meile heitlushetkel appi tulla. Siiamaani ju on Euroopal ja USA-l aina süvenevad raskused Ukraina toetamisega. Seega Eesti peab tagama ise oma kaitsevõimet ja -tahet ning suur roll selles on ka haridusel. Peame tõdema, et sel raskel ajal riik peab mõtlema mitte ainult strateegilisele arengule aastakümnete lõikes, vaid ka taktikalisele Eesti Vabariigi ellujäämisele lähiaastail – julgustama inimesi õppima taktikaliseks ellujäämiseks hädavajalikke erialasid ehk loodus- ja täppisteadusi, militaarerialasid, meditsiini, energeetikat, tagama eesti keeles kõnelevate pedagoogide järelkasvu jne. Selline julgustamine võibki toimuda näiteks selle näol, et teatud erialadele kindlustatakse tasuta õppevõimalused – vastutasuks, vastava kraadiga spetsialistid jäävad meie riiki kaitsma ja toetama selle toimimist ning edendama meie vabadust kõige halvema stsenaariumi toimumisel.

Loomulikult, kõikide erialade spetsialiste on vaja, kuid kõiki spetsialiseerumisi ühele pulgale panna on ebaaus ning hetkeolukorras ka ebamõistlik. Riigile prioriteetsetes valdkondades peab säilima tasuta kõrgharidus ning teistel erialadel on mõistlik luua teatud arv tasuta õppekohti. Sellises olukorras saavad igat eriala tasuta õppida inimesed, kes on kõige motiveeritumad, enim huvitunud ja oskavad hinnata neile antud võimalusi. Kuna haridus on privileeg, siis igaühel meist on võimalus juba gümnaasiumis oma meeliserialalisega seotud ainetes õppida midagi lisaks, uurida, avastada ja lahendusi leida. Nii saame kõige kõrgema motivatsiooni ja huviga õppurid erialadele, mis otseselt riigi säilimisse ei panusta ning riigi raha läheks erialadele, mis panustavad otsesemalt/rohkem/vms vabadusse säilimisse enim. Sel moel saaks ka rahanäljas riik ajutist leevendust.

Me ei ütle, et see on kõige õigem ja parem lahendus. Igaüks näeb elu ning südameeriala oma mätta otsast. Ideaalses maailmas ütleksime, et kõrgharidus peaks olema tasuta kõigile, igal ajal, igal erialal – punkt. Aga reaalsus on tahes-tahtmata teistsugune ning millegi arvelt tuleb kärpida. Haridus on väärtus ja privileeg, kuid kõigel on oma hind.