TÜÜE esinaine Eneken Riin Salong ballil: rahvusülikool on koht, kus igaüks saab kasvada mõtlejaks ja loojaks

Austatud peolised

Täna tähistame rahvusülikooli sünnipäeva – päeva, mil eestikeelne teadus ja haridus said oma kodu, johtudes neist, kes julgesid uskuda Eesti riigi püsimisse ja rahva vaimu kestvusse. Rahvusülikoolile on iga aasta märgilise tähendusega, sest see kinnitab, et eesti keel ja kultuur elavad, arenevad ja kõnelevad teaduse keeles.

Ent selleks, et me saaksime tähistada ka järgmisel aastal seda päeva, peame mõistma oma vastutust – vastutust edasi anda ja kanda rahvusülikooli mõttelist pärandit. See ei ole pelgalt ajalooline fakt, vaid elav väärtuste kogum. See tähendab eestikeelset teadust, akadeemilist vabadust, kriitilist mõtlemist ja kultuuri hoidmist ning uuendamist. Need on väärtused, mis on kujundanud meie rahvusliku identiteedi ja annavad meile jõu olla niisama julged nagu sajand tagasi ja sõltumatud muutlikus maailmas.

Ent pärand ei püsi iseenesest. See vajab kandjaid – inimesi, kes mõistavad, et iga otsus ja tegu on osa suuremast tervikust ja mõjutab tulevikku. Too, kes praegu kannab vastutust, see, kes õpetab, uurib ja juhib, peab andma edasi teadmiste tähenduse ja julgema usaldada järgmist kandjat, õppijat ja uurijat, et nemad kannaksid vastutust ja viiksid rahvusülikooli edasi.

Peab julgustama järgmisi kandjaid seda vastutust võtma ja andma edasi usku, et eesti keel on teaduskeel, et rahvusülikool on koht, kus igaüks saab kasvada mõtlejaks ja loojaks. Kui antakse võimalus ja usaldus, sünnib järjepidevus, mis kannab rahvusülikooli vaimu edasi.'

See vastutus ei ole abstraktne ega kauge – see on teadlik otsus ja igapäevane tegu: millises keeles õpitakse ja õpetatakse, kuidas mõeldakse, milliseid väärtusi edasi antakse ning kuidas üksteisesse suhtutakse ja üksteist hoitakse.

Nood vastutusega ei saa jääda üksinda, rahvusülikooli jätkusuutlikkus ei ole ainult ülikooli, vaid kogu ühiskonna ja riigi teha. Ainult siis, kui tõeliselt väärtustame ja toetame eestikeelset kõrgharidust, saame hoida seda, mis 1919. aastal alguse sai – rahvusülikooli kui vaba mõtte ja teaduse kodu. See on suure kaaluga kohustus, vastutus ja lubadus, mis ei kanna vilja vaid täna, vaid määrab ka homse.

1919. aastal pandi alus millelegi, mis kestab vaid siis, kui iga põlvkond võtab vastutuse. Täna on vastutus teie ja meie kätes. Hoidkem seda, et eesti keel ja meel kõneleks ka siis, kui ei meid ega teid enam pole.

Palju õnne rahvusülikoolile!