Kohanduste tegemine õppetöös ehk hariduse ligipääsetavuse parandamine

Selleks, et kõik inimesed saaksid ennast ülikoolis arendada, siin hästi tunda ning ühiskonda panustada, vajame paindlikke süsteeme. Kohanduste abil saame tagada võrdsemad tingimused ka lisavajadustega tudengitele. 

Mida tähendab lisavajadus? 

Oleme siinses artiklis kasutanud sõna “lisavajadus”, mis on lisavajadustega inimeste enda eelistatud termin kirjeldamaks inimesi, kes vajavad elus optimaalselt toimetamiseks kohandusi.

28. mail võttis Tartu Ülikooli senatvastu uuendatudõppekorralduseeskirja (ÕKE), mille koostamisse ja vastuvõtmisesse ka TÜÜE oma panuse andis. Uude ÕKEsse on nüüdsest lisatud üliõpilaste õigus küsida hariduslike lisavajaduste puhul kohandusi õppetöös.  

Kohandused õppetöös on tihti lisavajadustega tudengitele kriitiliselt olulised, et nad saaksid teiste tudengitega võrdväärsel tasemel õppetöös osaleda ning realiseerida oma täit potentsiaali. Kohandused on vajalikud, et parandada lisavajadustega tudengite võrdsust. Kohandused ei ole selleks, et anda lisavajadustega tudengile eelisseis teiste ees vaid, et tasandada lisavajadusega kaasnevate raskuste negatiivset mõju. Samuti ei tähenda kohanduste pakkumine tudengite kuidagi “lihtsamini” või vähema pingutamisega ülikooli läbimise võimaldamist ning selle ärahoidmiseks on meetmed, nagu lisavajadust tõendavate dokumentide esitamine nõustajale, vestlus nõustajaga kogetavate raskuste teemal ning nõustaja arvamus kohanduste vajalikkuse ja ulatuse suhtes. 

Lisavajadustega tudengite murekohaks on osade õppejõudude skeptilisus kohanduste tegemisel. Neil võib olla arvamus, et kohandused tähendavad, et üliõpilasele tehakse aine läbimine lihtsamaks kui neile, kes kohandusi ei vaja. TÜ nõustamiskeskuses töötav erivajadustega üliõpilaste nõustaja Sille Sepmann usub, et seda arvamust on võimalik ümber lükata ning on skeptilist suhtumist saaks muuta positiivsete kogemuste kaudu. Seetõttu on TÜÜE arvates oluline, et õppejõud, kes on pakkunud tudengitele kohandusi ja näinud positiivseid muutusi üliõpilase õpiedukuses, jagaks oma kogemust nii nõustamiskeskuse kui teiste ülikooli töötajatega.  

2020/2021 õppeaastal sai kohandusi 19 üliõpilast. Sepmanni poole pöördujaid on aga rohkem kui neid, kes kohandusi saavad. Vestluse käigus selgub, et kõik lisavajadustega tudengid ei soovigi kohandusi, isegi kui nõustamisel käiakse. See tähendab, et oluline on läheneda juhtumi- ja indiviidipõhiselt ning igas õppeaines ei olegi alati vaja kohandusi pakkuda. 

Enim on Sepmann soovitanud tudengitele kohandusi, mis lubavad paindlikkust tähtaegade suhtes, ent auditoorse õppetöö  ajal on sagedaseks soovituseks ka õppetöös osalemise kohustusest erandite lubamine. Näiteks kroonilise haigusega tudengil ei ole alati võimalik õppetööst füüsiliselt osa võtta ning mõne aine puhul on kohalkäimise protsent oluline selle läbimiseks või eksamile pääsemiseks.  

Ainult ülikooli toest ning kohandustest ei piisa, kuid ilma selleta oleks lisavajadusega tudengil veelgi keerulisem kõrgharidust omandada. Nii, nagu panustasime seekordsesse kohandusi lubavasse ÕKE muudatusse ja selle vastuvõtmisesse, seisame ka tulevikus ligipääsetavama süsteemi ning lisavajadustega tudengite õiguste ja vajaduste eest. Usume, et olulisem on see, et kohandusi saavad kõik need, kes seda vajavad, isegi kui seetõttu saab kohandusi ka mõni, kes võib olla ei peaks seda saama. 

Mis on suutmissurve? 

Suutmissurve on diskrimineerimine või lisavajadustega inimese suhtes tekkinud negatiivne eelarvamus, mis baseerub uskumusel, et lisavajaduste puudumine on parem või aktsepteeritavam kui nende olemasolu. Suutmissurve võib väljenduda negatiivse suhtumise, arvamuse, solvava kommentaari või käitumise kaudu. Samuti võib see olla üheks suureks põhjuseks, miks lisavajadustega inimestel on keerulisem saavutada õpiväljundeid samadel meetoditel ja viisidel kui teistel inimestel. Suutmissurve võib konkreetses kontekstis esineda ekslikus arvamuses, et lisavajadusega tudeng on laisk või rumal ning ta saaks hõlpsasti muuta mõnd oma omadust, mille üle tal tegelikult kontrolli pole, nagu näiteks häiritud keskendumisvõime. Enamjaolt ei ole tudengite jaoks probleem käia ainetes kohal, teha hindelist tööd antud tähtajaks või eksamit tavapärasel viisil. Ent (hariduslike) lisavajadustega inimeste jaoks võib selline lähenemine olla raske ja peita endas suutmissurvet. 

Mõned näited kohandustest õppetöös: 

  • Kroonilisest haigusest tuleneva lisavajaduse tõttu võib tudengil olla raskendatud aines pidev kohalkäimine, kuna terviseseisundi ajutine halvenemine/sümptomite ajutine ägenemine on tihtilugu ettearvamatu, mis võib tingida vajaduse paindlikkuse järele auditoorses osalemises.  
  • Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega tudengi jaoks võib olla antud tähtaegadest kinni pidamine raskendatud nende häire olemuse tõttu ning vaja oleks paindlikkust tähtaegade suhtes ja võimalust esitada töö vahel pikema tähtaja jooksul. Ka eksamite sooritamisel võib olla vajadus kohanduste järele.  
  • Düsleksiaga tudengitel on keeruline lugeda tekste ja tihti ka neist aru saada, kuna lugedes võivad nad näiteks sõnades häälikuid ümberpaigutada või tagurpidi lugeda. Need on vaid mõned raskused, millega düsleksiaga tudeng silmitsi seisab. Seega, võib eksami sooritamiseks düsleksiaga tudengil vaja minna eksami küsimusi suurema või selgema fondiga välja prinditult või sooritada eksameid sülearvutis, kuhu on paigaldatud tekst-kõneks tarkvara (ingl. k: text-to-speech software), mis aitab düsleksiaga tudengil paremini mõista eksami küsimusi. 

Kuidas TÜ-s kohandusi taotleda? 

Kohanduste taotlemiseks tuleb tudengil pöörduda Tartu Ülikooli nõustamiskeskuse erivajadustega tudengite nõustaja poole, kellega nõustamise käigus selgitatakse toetudes nii lisavajadust tõendavatele dokumentidele kui ka vestlusele endale kas ja milliseid kohandusi õpikeskkonnas või ainekorralduses tudeng vajaks. Seejärel, annab nõustaja omapoolse hinnangu kohanduste vajalikkusele ning koostab loetelu kohandustest, mida üliõpilasel õppetöös vaja läheks. Antud loetelu edastatakse õppejõule, kes vastavalt võimalustele üritab vajalikke kohandusi pakkuda, ent õppejõul ei ole kohustust kohandusi pakkuda. Kuna kohanduste taotlemise süsteem baseerub lisavajadust tõendavatel dokumentidel ja konsultatsioonil erivajadustega tudengite nõustajaga, siis on raske süsteemi petta, sest ei piisa vaid õppejõu poole pöördumisest ja suusõnaliselt kohanduste küsimisest, vajalik on ka tõendus lisavajaduse olemasolu kohta.