Üliõpilaskonna aseesimees: kas tudengite appikarjeid on kuulda?
Kõrgharidus jääb valimislubadustes alus- ja põhihariduse varju, tõdeb Postimehe arvamusartiklis Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse aseesimees Hanna Britt Soots.
Uudistes räägitakse erakondade lubadustest, telekast näeb valimisreklaame ja isegi poes ei saa käia ilma, et keegi sulle enda valimisnumbriga pastakat ei pakuks. Pikaajalise üliõpilaskonna juhtliikmena huvitab mind kõige rohkem see, mida on nende sõnade ja piltide taga oodata just kõrghariduse ja tudengite jaoks - millisena näevad ülikoolide ja üliõpilaste tulevikku erakonnad enda valimisprogrammides kõlavate lubaduste järgi.
Novembris viisime koos teiste avalik-õiguslike ülikoolide üliõpilasesindustega läbi projekti “Poliitikud ülikooli”, mille raames poliitikud said veeta päeva koos üliõpilasega, et tutvuda tudengite argipäeva ja igapäevaste väljakutsetega. Projekt oli edukas – igast erakonnast oli huvilisi ning tagasiside poliitikutelt oli väga positiivne. Sel hetkel tundus, et väga paljudele läheb korda üliõpilaste heaolu, kuid lugedes nüüd valimisprogramme, tuleb meelde üks tsitaat “Mehed ei nutast”: “Neiu, teil on julget peale hakkamist, aga miks ka mitte, noorus, usk enesesse. Tubli! Kui raskeks läheb, toetame. Igatahes!”
Palgad on tõusnud, aga üliõpilaste toetused mitte
Ilmselt pole poliitikud siiani aru saanud, et juba on raskeks läinud. Sügisel allakirjutatud haldusleping tõi küll ülikoolidele raha juurde, aga tähelepanuta on jäänud üliõpilaste sotsiaalsed garantiid. Olukorra näitlikustamiseks tuleb appi võtta mõned arvud. Hetkel on võimalik üliõpilastel saada õppelaenu 3000 eurot aastas. Lisaks saavad tublimad (need, kelle keskmine hinne on 5,0 või selle lähedal) 100 eurost tulemusstipendiumi. Võimalik on saada ka vajaduspõhist stipendiumi, kuid see on juba 10 aastat püsinud samal tasemel – maksimaalselt 220 eurot kuus. Toetussumma aluseks oli võetud toonane miinimumpalk, 290 eurot. Nüüd on palgad tõusnud, aga üliõpilased peavad endiselt hakkama saama kümme aastat vana eelarvega.
Teine probleem toimetulekutoetusega on see, et toetus pole kaugeltki kõigile kättesaadav. Tingimused on nii karmid, et ülikoolidel jääb toetuseks eraldatud raha välja jagamata. Näiteks kui taotleja on alla 24 aasta vana, siis vaadatakse ka tema vanemate sissetulekut. Kui perekonna kuusissetulek ühe pereliikme kohta on üle 760 euro, siis üliõpilane enam toetusele ei kvalifitseeru. Palju on noori, kelle leibkonna sissetulek on küll üle 700 euro, aga siiski mitte piisav, et toetada täiskasvanud noort, kes omandab kõrgharidust kodust eemal. Seega, kui üliõpilaste vanemad ei saa neid toetada, on tudengid sunnitud õpingute kõrvalt töötama ning neil puudub võimalus pühenduda täielikult õppetööle.
Kõrgharidus jääb valimislubadustes alus- ja põhihariduse varju
Mida lubavad selles valguses erakonnad? Tartu Ülikooli üliõpilasesindus tegi kokkuvõtte erakondade valimislubadustest ja leidis, et kõrgharidusega seotud teemasid on kajastatud valimisprogrammides pigem vähesel määral. Haridusteemadel on suurem fookus alus- ja põhiharidusel (eriti eestikeelne haridus ning õpetajate palk). Aga selleks, et oleks rohkem õpetajaid, on vaja toetada ülikoole ning motiveerida noori, et nad õpiksid õpetajaks. Reformierakonnal on ainsana programmis mainitud vajadus reformida stipendiumisüsteemi, kuid nad ei maini programmis, milline see reform täpsemalt välja näeb. Teiste erakondade valimisprogrammides stipendiume ei mainita.
Vajaduspõhise õppetoetuse tõstmises on kõige konkreetsemad sotsiaaldemokraadid tõstes selle 500 euroni kuus. Sotsiaalsetest garantiidest kirjutab detailidesse laskumata ka Keskerakond, kuid ükski teine erakond teemat enda valimisprogrammis ei käsitle. Õppelaenu pakkumine see-eest on ära mainitud igas valimisprogrammis. Siinkohal jagunevad arvamused pigem kaheks. Rohelised, EKRE, Keskerakond ja Isamaa on kõik nõus, et lapse sünni puhul tuleks osa õppelaenust kustutada. SDE, Eesti 200 ja Reformierakond soovivad õppelaenusüsteemi erinevatel viisidel kaasajastada. Nendest kolmest on kõige konkreetsem Eesti 200 tõstes õppelaenu maksimaalse summa 6000 euroni aastas ja pikendades tagasimakse perioodi 25 aastale.
Kas kõrghariduse heitlik seis püsib poliitikutel peale 5. märtsi meeles?
Tihti on õhus tunda küsimust, et miks meie, tudengid, pole ise enda majandusliku olukorraga seotud probleeme teravamalt tõstatanud? Tegelikult oleme küll - lisaks “Poliitikud ülikooli” projektile toimus sügisel Tartu Ülikooli õppeaasta avaaktusel meeleavaldus “Sendid kaasa”, kus pöörasime tähelepanu kõrghariduse alarahastuse probleemile. Samuti on olukorra tõsidust veel selle aasta alguses toonitanud ka ülikoolide nõukogude liikmed, kui ühispöördumise kaudu toodi välja, et üliõpilaste toetusteks ja stipendiumiteks mõeldud eelarveraha peab olema indekseeritud elukallidusega.
Hoolimata sellest, et erakondade valimisprogrammidesse- ja lubadustesse võib kõrghariduse vaatest suhtuda võrdlemisi kriitiliselt, kutsun siiski üles kõiki minema valima. Kuivõrd üldistest laialt levinud valimiskompassidest liiga palju kõrgharidusega seotud küsimusi ei leia, siis saavad huvilised erakondade selleteemaliste lubaduste kohta ülevaate Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse tudengipõhisest valimiskompassist, mis aitab valimistel teha just kõrghariduse vaatest kõige parema otsuse. Riigikokku saajatele soovin, et teil peale 5. märtsi oleks meeles kõrghariduse heitlik seis, sest nii 44 000 praeguse üliõpilase kui ka mitmete tuhandete järgnevatel aastatel ülikooliteed alustavate tudengite saatus on teie kätes. Küll me üliõpilastena enda hääle kuuldavaks teeme, igatahes.
