ÜLEVAADE: Mis seis selle kõrghariduse rahastusega siis on?

Sisuliselt sama punkt oli ka 2023. aastal koostatud koalitsioonileppes – selle täiendusega, et 2023. aastal toetati lisaks esimese eestikeelse kõrghariduse andmise jätkumist praeguses mahus (Koalitsioonilepe 2023-2027, i.a). Sügisest 2024 jõustusid ka erinevad rahalised muudatused ning rangemaks muutusid reeglid, mis lubavad teist ja enamat korda samal kõrgharidusastmel tasuta õppida (Tasuta..., i.a)

Kristen Michali valitsuse koalitsioonileppe punkti puhul on esialgu tegemist poliitilise otsusega, mille sisuline arutelu ei ole veel jõudnud konkreetsete ettepanekuteni. Sisuliselt on kaks varianti: kas õppetasu kehtestamise puhul on tegemist ajutise lahendusega, et riigi raha kokku hoida, või pikaajalise muudatusega. Ilmselt pigem viimase variandiga, sest ka enamik parlamendierakondade esimehi on öelnud, et vähemalt teatud erialadel võiks kõrgharidus olla tasuline (Vare, 2024).

Kui kaua on tasuta kõrgharidus Eestis olnud?

Tasuta kõrgharidus on Eesti haridussüsteemi üks nurgakividest olnud alates 2013. aastast. Seni on selle eesmärk olnud tagada, et iga noor, sõltumata tema perekonna majanduslikust olukorrast, saaks ligipääsu kvaliteetsele haridusele. Tasuta kõrgharidus suurendab ühiskonna sidusust ja annab noortele võrdsed võimalused, mis on eriti oluline Eesti-suuruses väikeriigis, kus kõrgharitud toovad oma teadmised ja oskused hiljem riigi juhtimisse ja tööturule tagasi.

Tasuta kõrghariduse kõrval on ülikoolid alates 2021. aastast pakkunud tasulist mikrokraadiõpet (Populaarsust..., 2024). Üks mikrokraadiprogramm koosneb enamasti ligikaudu poole semestri mahus õppeainetest ning selle hind algab mõnesajast eurost ja ulatub mitme tuhandeni. Kuigi mikrokraadiõpe on ülikoolidele lisatuluallikas, ei kata sissetulek alrahastust mujal – pigem on kraadi eesmärk pakkuda täiskasvanud õppijatele paindlikke võimalusi ülikoolis õppimiseks (Populaarsust..., 2024)

Avalik arvamus ja murekohad

Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser on öelnud, et tasuta kõrghariduse pakkumine pole enam jätkusuutlik (Tartu ülikooli..., 2024). Asseri sõnul on arutamisel administreerimistasu, mille suurus võiks jääda 500 euro kanti aastas, kuid rektori sõnul ei ole see lõpplahendus rahastamisprobleemidele ning vastavat otsust veel tehtud ei ole. Samuti ootab rektori sõnul ühiskonda ees arutelu selle üle, kas riigile vajalike erialade õpilased, näiteks arstid ja insenerid, peaksid üldse midagi maksma. (Tartu ülikooli..., 2024)

Välja pakutud 500 euro suurune administreerimistasu on tekitanud ka avalikku arutelu. TÜÜE endine esimees Karl Lembit Laane (2024) kirjutas, et 500 euro jäämine ainsaks summaks ei peta kedagi - “Inglismaalgi oli see ka alguses tuhat naela aastas ning kiiresti jõudis see mitmekordistuda, tõustes nüüd juba 9000 naelani aastas” (Briti..., 2024). TÜÜE teine endine esimees Martin Noorvkõiv (2024) aga leidis, et seda varianti võiks kindlatel tingimustel kaaluda. 

Seejuures on teada, et ligipääs kõrgharidusele on Eestis terve Euroopaga võrreldes üks ebavõrdsemaid. Samuti ei piirdu ebavõrdsus kõrgharidusele ligipääsemisega, vaid laieneb ka kõrgkoolis püsimisele: kõige tõenäolisemad katkestajad pärinevad just ühiskonna haavatavamatest segmentidest ehk venekeelsete, erivajadustega, esimese põlvkonna ja ebakindlama majandusliku taustaga üliõpilaste seast. (Saar, 2017; Haugas, Kendrali, Kletter, 2023) 

Ka Eesti Arenguseire keskuse uuringutest selgub, et õppemaksu kaotamine 2013. aastal pole suurendanud majanduslikult kehvemal järjel peredest pärit noorte ligipääsu kõrgharidusele, toonud kaasa õpingute ajal töötamise vähenemist ega suurendanud ka nominaalajaga lõpetamist (Kõrghariduse..., i.a). Samuti leidis keskus, et kõrghariduse rahastamise korrastamiseks tuleks lõpuni viia tasuta kõrghariduse reform või kaaluda õppemaksude tagasitoomist koos konkurentsivõimelise õppelaenusüsteemiga (Uuring..., 2022).

Karl Lembit Laane (2024) kirjutas, et lisaks ebavõrdsusele on Eestis õppelaen üks Euroopa kallimaid ning õppetoetused endiselt madalad ja vajajatele pea kättesaamatud. Tulemus on see, et kohustusega täiskoormusega (40 tundi nädalas) õppida kaasneb ka vajadus selle kõrvalt töötada, mida teeb umbes 2/3 üliõpilastest. Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk (2024) lisas, et Eesti praegune vajaduspõhise õppetoetuse süsteem on üks minimalistlikumaid Euroopas – mõne aasta taguste andmete põhjal kulutasime Eestis üliõpilaste finantstoele avaliku sektori hariduskuludest neli protsenti, Euroopa Liidus oli see keskmiselt 19 protsenti ning Skandinaavias ja Hollandis, kus on Euroopa parimad süsteemid, umbes 30 protsenti. Aune Valk kirjutas:

Eri ühiskonnategelased on aga leidnud, et tasulise kõrghariduse peale võib osati mõelda. Martin Noorkõivu (2024) sõnul võiks õppimise eest maksta teatud tingimustele vastavate erialade üliõpilased, näiteks erialad, kus on selge turuloogika: omandad kraadi, saad suurema tõenäosusega kõrgemalt tasustatud töökoha – sellised erialad võivad olla näiteks ärijuhtimine või juura väljaspool riikliku tellimuse mahtu. Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping (2024) käis välja mõtte, et Eesti süsteem võiks õppust võtta Singapurist, kus on õppelaenude süsteem, mis võimaldab teatud tingimustel õppelaenu kustutada. Näiteks kui tudeng on mingi aja töötanud õpitud erialal Eestis – see vähendaks ka tendentsi, et pärast tasuta õppimist suundutakse tööle välismaale, kus makstakse rohkem palka.

Samas tekitab igasugune tasulise hariduse süsteem (ka laenude ja stipendiumitega) barjääre vaesematest peredest pärit noortele ja need barjäärid viivad selleni, et osa võimekaid noori jääb kõrvale – rikkus taastoodab rikkust ja vaesus veel sügavamat vaesust. Eesti üliõpilaskondade liidu asejuht Lennart Mathias Männik (2024) lisas, et tasuline õpe võib omakorda vähendada kõrghariduse atraktiivsust ja viia selleni, et paljud andekad noored otsustavad haridusteed jätkata välismaal, kus õppemaksu ja elamiskulude suhe on soodsam või õpe jätkuvalt tasuta. Seetõttu on Martin Noorvkõivu (2024) sõnul oluline, et kui kõrgharidus tehtaks tasuliseks, siis oleks sel selge süsteem. 

Lahendusena nägi Noorkõiv (2024), et õppetasust peaksid vabastuse saama need, kelle leibkonna sissetulek on alla mingit taset ning kes õpivad eriala, mis on ühiskondlikult kriitilise tähtsusega (nt arstid, õpetajad). Samas on sellise nimekirja tegemine keeruline, sest ühiskondlikult tähtsaid erialasid on palju. 

Mida siis teha?

Nagu välja toodud, on mõttekohti ning võimalusi muudatusteks palju. Variant on luua administreerimistasu, muuta mõned konkreetsed erialad tasuliseks, suurendada õppetoetusi või arendada välja õppelaenude süsteem. Samuti on variant kaasata ettevõtete abil erarahastust. Kindel on aga see, et õppetoetused ja -laenud peavad käima koos elukallidusega ning oluline on, et enne muudatuste tegemist toimuksid arutelud, kus saaksid parima lahenduse loomiseks osaleda kõik osapooled.

TÜÜE seisukoht, on et kõrghariduse rahastamine peab olema korraldatud avaliku ja erasektori panuse toel nii, et leibkonnale kaasnevad kulud ei takista kõrghariduse omandamist. See on oluline tagamaks, et tasuta eestikeelne kõrgharidus oleks kättesaadav kõigile, vähendades seeläbi ka sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust. TÜÜE seisukohad ↓