Autor:
Priit Mürk/ERR

ÜLEVAADE: Mis seis selle kõrghariduse rahastusega siis on?

Oled kuskilt kuulnud, et varsti peab kõrghariduse eest raha välja käima hakkama, kuid vajaksid laiemat konteksti? Aitame Sind ERR-i scrollimisest välja ja selgitame tausta.

2024. juuli keskel sai valmis Kristen Michali valitsuse koalitsioonilepe, kus oli kirjas järgnev punkt:

Tasuta kõrghariduse kõrval anname ülikoolidele võimaluse küsida teatud juhtudel õppetasu ka eestikeelsetel õppekavadel ja võtame eesmärgiks suurendada õppimisvõimalusi rakenduskõrghariduses.

Kristen Michali valitsuse koalitsioonilepe (Koalitsioonilepe 2024-2027, i.a)

Sisuliselt sama punkt oli ka 2023. aastal koostatud koalitsioonileppes – selle täiendusega, et 2023. aastal toetati lisaks esimese eestikeelse kõrghariduse andmise jätkumist praeguses mahus (Koalitsioonilepe 2023-2027, i.a). Sügisest 2024 jõustusid ka erinevad rahalised muudatused ning rangemaks muutusid reeglid, mis lubavad teist ja enamat korda samal kõrgharidusastmel tasuta õppida (Tasuta..., i.a)

Kristen Michali valitsuse koalitsioonileppe punkti puhul on esialgu tegemist poliitilise otsusega, mille sisuline arutelu ei ole veel jõudnud konkreetsete ettepanekuteni. Sisuliselt on kaks varianti: kas õppetasu kehtestamise puhul on tegemist ajutise lahendusega, et riigi raha kokku hoida, või pikaajalise muudatusega. Ilmselt pigem viimase variandiga, sest ka enamik parlamendierakondade esimehi on öelnud, et vähemalt teatud erialadel võiks kõrgharidus olla tasuline (Vare, 2024).

Kui kaua on tasuta kõrgharidus Eestis olnud?

Tasuta kõrgharidus on Eesti haridussüsteemi üks nurgakividest olnud alates 2013. aastast. Seni on selle eesmärk olnud tagada, et iga noor, sõltumata tema perekonna majanduslikust olukorrast, saaks ligipääsu kvaliteetsele haridusele. Tasuta kõrgharidus suurendab ühiskonna sidusust ja annab noortele võrdsed võimalused, mis on eriti oluline Eesti-suuruses väikeriigis, kus kõrgharitud toovad oma teadmised ja oskused hiljem riigi juhtimisse ja tööturule tagasi.

Tasuta kõrghariduse kõrval on ülikoolid alates 2021. aastast pakkunud tasulist mikrokraadiõpet (Populaarsust..., 2024). Üks mikrokraadiprogramm koosneb enamasti ligikaudu poole semestri mahus õppeainetest ning selle hind algab mõnesajast eurost ja ulatub mitme tuhandeni. Kuigi mikrokraadiõpe on ülikoolidele lisatuluallikas, ei kata sissetulek alrahastust mujal – pigem on kraadi eesmärk pakkuda täiskasvanud õppijatele paindlikke võimalusi ülikoolis õppimiseks (Populaarsust..., 2024)

Avalik arvamus ja murekohad

Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser on öelnud, et tasuta kõrghariduse pakkumine pole enam jätkusuutlik (Tartu ülikooli..., 2024). Asseri sõnul on arutamisel administreerimistasu, mille suurus võiks jääda 500 euro kanti aastas, kuid rektori sõnul ei ole see lõpplahendus rahastamisprobleemidele ning vastavat otsust veel tehtud ei ole. Samuti ootab rektori sõnul ühiskonda ees arutelu selle üle, kas riigile vajalike erialade õpilased, näiteks arstid ja insenerid, peaksid üldse midagi maksma. (Tartu ülikooli..., 2024)

„Eks see, kas kõik maksavad [administreerimistasu] võrdselt, tulebki kokku leppida ja läbi arutada. Hetkel on kehtiv lähenemine see, et esimene kõrgharidus peaks olema kõigile kättesaadav – seda ei ole keegi vääranud. Aga mis hinnaga? See on nüüd eraldi küsimus. Kui me lähme nende erandite tekitamise juurde, siis me kõik mõistame, et seal tekib tohutu bürokraatia ja võrratult palju küsimusi,"

Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser, 2024 (Tartu ülikooli..., 2024)

Välja pakutud 500 euro suurune administreerimistasu on tekitanud ka avalikku arutelu. TÜÜE endine esimees Karl Lembit Laane (2024) kirjutas, et 500 euro jäämine ainsaks summaks ei peta kedagi - “Inglismaalgi oli see ka alguses tuhat naela aastas ning kiiresti jõudis see mitmekordistuda, tõustes nüüd juba 9000 naelani aastas” (Briti..., 2024). TÜÜE teine endine esimees Martin Noorvkõiv (2024) aga leidis, et seda varianti võiks kindlatel tingimustel kaaluda. 

Seejuures on teada, et ligipääs kõrgharidusele on Eestis terve Euroopaga võrreldes üks ebavõrdsemaid. Samuti ei piirdu ebavõrdsus kõrgharidusele ligipääsemisega, vaid laieneb ka kõrgkoolis püsimisele: kõige tõenäolisemad katkestajad pärinevad just ühiskonna haavatavamatest segmentidest ehk venekeelsete, erivajadustega, esimese põlvkonna ja ebakindlama majandusliku taustaga üliõpilaste seast. (Saar, 2017; Haugas, Kendrali, Kletter, 2023) 

Ka Eesti Arenguseire keskuse uuringutest selgub, et õppemaksu kaotamine 2013. aastal pole suurendanud majanduslikult kehvemal järjel peredest pärit noorte ligipääsu kõrgharidusele, toonud kaasa õpingute ajal töötamise vähenemist ega suurendanud ka nominaalajaga lõpetamist (Kõrghariduse..., i.a). Samuti leidis keskus, et kõrghariduse rahastamise korrastamiseks tuleks lõpuni viia tasuta kõrghariduse reform või kaaluda õppemaksude tagasitoomist koos konkurentsivõimelise õppelaenusüsteemiga (Uuring..., 2022).

 

Pikett 17.10.2024 Stenbocki maja ees

Karl Lembit Laane (2024) kirjutas, et lisaks ebavõrdsusele on Eestis õppelaen üks Euroopa kallimaid ning õppetoetused endiselt madalad ja vajajatele pea kättesaamatud. Tulemus on see, et kohustusega täiskoormusega (40 tundi nädalas) õppida kaasneb ka vajadus selle kõrvalt töötada, mida teeb umbes 2/3 üliõpilastest. Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk (2024) lisas, et Eesti praegune vajaduspõhise õppetoetuse süsteem on üks minimalistlikumaid Euroopas – mõne aasta taguste andmete põhjal kulutasime Eestis üliõpilaste finantstoele avaliku sektori hariduskuludest neli protsenti, Euroopa Liidus oli see keskmiselt 19 protsenti ning Skandinaavias ja Hollandis, kus on Euroopa parimad süsteemid, umbes 30 protsenti. Aune Valk kirjutas:

„Kui jätkame olemasoleva süsteemiga, kus õpe on tasuta, aga enamik üliõpilastest töötab, petame iseennast. Seejuures pole otseselt probleem töötamises, sest enamiku riikide üliõpilased töötavad väikese koormusega või suviti. Meie olukorra häda on selles, et 70 protsenti üliõpilastest töötab ka õpingute ajal suure koormusega – keskmine töötav tudeng töötab 28 tundi nädalas. Suur koormus, 22 tundi nädalas, on ka 22–24-aastastel noortel, kes üldiselt ei ole tulnud ülikooli pere ja töö kõrvalt.”

Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk (2024)

Eri ühiskonnategelased on aga leidnud, et tasulise kõrghariduse peale võib osati mõelda. Martin Noorkõivu (2024) sõnul võiks õppimise eest maksta teatud tingimustele vastavate erialade üliõpilased, näiteks erialad, kus on selge turuloogika: omandad kraadi, saad suurema tõenäosusega kõrgemalt tasustatud töökoha – sellised erialad võivad olla näiteks ärijuhtimine või juura väljaspool riikliku tellimuse mahtu. Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping (2024) käis välja mõtte, et Eesti süsteem võiks õppust võtta Singapurist, kus on õppelaenude süsteem, mis võimaldab teatud tingimustel õppelaenu kustutada. Näiteks kui tudeng on mingi aja töötanud õpitud erialal Eestis – see vähendaks ka tendentsi, et pärast tasuta õppimist suundutakse tööle välismaale, kus makstakse rohkem palka.

Samas tekitab igasugune tasulise hariduse süsteem (ka laenude ja stipendiumitega) barjääre vaesematest peredest pärit noortele ja need barjäärid viivad selleni, et osa võimekaid noori jääb kõrvale – rikkus taastoodab rikkust ja vaesus veel sügavamat vaesust. Eesti üliõpilaskondade liidu asejuht Lennart Mathias Männik (2024) lisas, et tasuline õpe võib omakorda vähendada kõrghariduse atraktiivsust ja viia selleni, et paljud andekad noored otsustavad haridusteed jätkata välismaal, kus õppemaksu ja elamiskulude suhe on soodsam või õpe jätkuvalt tasuta. Seetõttu on Martin Noorvkõivu (2024) sõnul oluline, et kui kõrgharidus tehtaks tasuliseks, siis oleks sel selge süsteem. 

„Kas seda [kõrghariduse ligipääsetavust] määrab vanemate rahakoti paksus või isiklik võimekus ja potentsiaal? Kas meil on süsteem, mis annab võimaluse igaühele, või selline, milles hakkavad (veel rohkem) domineerima linnades elavate jõukamate perede järeltulijad, sõltumata nende individuaalsest võimekusest? Viimast tüüpi süsteemid on ajalooliselt viinud riike pigem rappa.” 

TÜ nõukogu liige Martin Noorkõiv (2024)

Lahendusena nägi Noorkõiv (2024), et õppetasust peaksid vabastuse saama need, kelle leibkonna sissetulek on alla mingit taset ning kes õpivad eriala, mis on ühiskondlikult kriitilise tähtsusega (nt arstid, õpetajad). Samas on sellise nimekirja tegemine keeruline, sest ühiskondlikult tähtsaid erialasid on palju. 

Mida siis teha?

Nagu välja toodud, on mõttekohti ning võimalusi muudatusteks palju. Variant on luua administreerimistasu, muuta mõned konkreetsed erialad tasuliseks, suurendada õppetoetusi või arendada välja õppelaenude süsteem. Samuti on variant kaasata ettevõtete abil erarahastust. Kindel on aga see, et õppetoetused ja -laenud peavad käima koos elukallidusega ning oluline on, et enne muudatuste tegemist toimuksid arutelud, kus saaksid parima lahenduse loomiseks osaleda kõik osapooled.


TÜÜE seisukoht, on et kõrghariduse rahastamine peab olema korraldatud avaliku ja erasektori panuse toel nii, et leibkonnale kaasnevad kulud ei takista kõrghariduse omandamist. See on oluline tagamaks, et tasuta eestikeelne kõrgharidus oleks kättesaadav kõigile, vähendades seeläbi ka sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust. TÜÜE seisukohad ↓

Jätkusuutlik kõrghariduse rahastamise süsteem on oluline kogu Eesti ühiskonna toimimiseks ja arenguks. Investeeringud kõrgharidusse avaldavad positiivset ja pikaajalist mõju kõikidele eluvaldkondadele. Samal põhimõttel avaldub mõju ka negatiivselt, kui kõrgharidussüsteemi piisavalt ei toetata.

Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse volikogu poolt 14.11.2024 kinnitatud seisukohad seoses kõrgharidusrahastusega on järgnevad:

18.1 Kõrghariduse rahastamine on korraldatud avaliku ja erasektori panuse toel nii, et leibkonnale kaasnevad kulud ei takista kõrghariduse omandamist. See on oluline tagamaks, et tasuta eestikeelne kõrgharidus oleks kättesaadav kõigile, vähendades seeläbi ka sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust.

18.2 Kõrghariduse riigipoolne rahastus peab tõusma vähemalt 1,5%-ni SKP-st. See on oluline tagamaks, et kõrgharidus Eestis oleks kvaliteetne ning püsiks rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisena. 

18.3 Ülikoolid ja üliõpilaskonnad töötavad koos selle nimel, et tagada vajalik kõrghariduse rahastus õppekvaliteedi säilitamiseks ja tõstmiseks ning tugiteenuste parema kättesaadavuse tagamiseks. Lisaks pööratakse tähelepanu sellele, et nii riiklikud kui ülikoolisisesed struktuurid oleks olemasolevatele ressursside vastavad ning mõistlikult korraldatud.   

18.4 Õppelaen peab olema tagatud igale tudengile, selle maksimummäär peab vastama elukalliduse muutustele, kasumi intress ilma euriborita peab tervikuna olema kõige enam 1,9% ning tagasimakse seotud lõpetaja majandusliku seisuga.    

18.5 Ligipääsu kõrgharidusele tuleb soodustada ka regionaalpoliitika kaudu. Seda saab tagada näiteks maakondlike kolledžite tegevuste toetamise ja sõiduhüvitise pakkumisega, et hõlbustada õppurite liikumist õpi- ja elukoha vahel.

18.6 Lähtuvalt perekonnaseadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse lõppemisega 21-aastaseks saamisel peavad vajaduspõhist õppetoetust saama taotleda tudengid vanematest eraldiseisva leibkonnana samuti alates 21. eluaastast. Lisaks peab vajaduspõhise õppetoetuse määr käima kaasas elukalliduse näitajatega.

18.7 Vajalik on luua toimiv ja jätkusuutlik stipendiumite süsteem, mis toetab üliõpilasi igal erialal. Lisaks keskmise hinde arvestamisele tuleb senisest enam arvesse võtta ka vastuseid avatud küsimustele, mis toovad välja üliõpilase ühiskondlikku aktiivsust ja/või erialaseid saavutusi. 

18.8 Riik peab pakkuma tuge era- ja avalikule sektorile, et korraldada ühiselamukohtade loomine ja jaotamine viisil, mis kohaneks üliõpilaste vajadustega. Üliõpilaselamu kohtade jaotamisel tuleb arvestada taotleja vajaduste ning võimalustega, sealjuures tagades, et kõik kohad oleks optimaalselt täidetud. 

 

Üliõpilasesindus jagas ülikoolilt saadud auhinnaraha tudengitele

Kvaliteetne ja kättesaadav kõrgharidus – kas mõlemat korraga saab?

Tudengid kõlistasid kõrghariduse toetuseks sente

Kas leidsite vajaliku informatsiooni? *
Aitäh tagasiside eest!
Pilt inimestest koos Tiksuga Delta keskuses.

Võistlus Delta X kutsub osalema!

talgud

Vikipeedia keeletoimetamistalgud tulevad taas

Aasta õppejõudude aumärgid

Esita kandidaat aasta õppejõu tiitlile!