Renar Kihho: imetlen inimesi, kes tahavad, et maailm oleks parem paik kõigile
Juba varasest noorusest aktiivselt kogukonnaelu korraldada aidanud arstitudeng Renar Kihho juhib Tartu Ülikooli üliõpilasesindust ja seisab kindlameelselt üliõpilaste huvide eest. Enda sõnul ta lihtsalt ei oska niisama olla.
„Mul puudub kindel eeskuju, kuid mulle jäävad silma inimesed, kellel on oma eluilu. Imetlen pühendumust eesmärgile, headust kaaslaste vastu, ausust iseenda ja teiste suhtes, inimesi, kes tahavad, et maailm oleks parem paik kõigile. Neid meie ümber jagub, tuleb vaid märgata,“ ütleb Renar Kihho (24), kes noorusele vaatamata juba ise teistele eeskuju annab.
Ta on üles kasvanud Tartust umbes 30 kilomeetri kaugusel Ahjal, väikeses asulas Tartu ja Räpina vahel. Sealsed inimesed on tegusad ja elu pulbitses ka tollal, kui Renar oli koolipoiss.
Ahja noortekeskus oli talle vaat et teine kodu, seal tekkis ja kasvas tema soov ise midagi ära teha. „Keskuses usaldati noori. Näiteks korraldasin 14-aastaselt koos endast paar aastat vanema tüdrukuga Ahja saunaralli,“ meenutab ta.
Kord kutsuti noortekeskuse eestvõttel vallavolikogu liikmed ja tuntud kohalikud ettevõtjad koos koolilastega laulma. Vabariigi aastapäeva mälumängud olid nii menukad, et täiskasvanud tõdesid: üle mitme aasta oli rahvamaja jälle inimesi täis.
Renar pühendas end noortekeskusele ja oli mõnda aega isegi juhataja abiline – ka siis, kui gümnaasiumiõpilasena tuli iga päev Ahja ja Tartu vahet sõita.
„Mul on olnud õnn sündida just sellisesse kohta ja just Tartu lähedale, paremat keskkonda kasvamiseks lihtsalt ei ole,“ mõtiskleb ta. Seetõttu teeb teda murelikuks pika ajalooga maapiirkondade hääbumine – linnade ümber kasvavad küll uued asumid, kuid neis puudub sügavus ja ajalugu. „Hingelt olen ikkagi humanitaar, mistõttu pean oluliseks keskkonda, kus üles kasvatakse. Minul olid selleks „Väikese Illimari“ rajad.“
Armastus teatri vastu
Seepärast on mõistetav, et ehkki põhikoolis vaimustasid Renarit matemaatika ja geograafia, valis ta Hugo Treffneri Gümnaasiumi astudes humanitaarklassi. Erilist huvi pakkus teater.
Lõpuklassis kirjutatud teadustöö, teatriarvustuste kogumiku põhjal valiti ta neli aastat tagasi esindama Eestit Šveitsi talendifoorumil, kuhu kutsuti kokku noori teadushuvilisi üle maailma tulevikuprobleeme analüüsima ja neile lahendusi otsima. „Tolles kogumikus arvustasin kümmet draamažanris sõnalavastust ja uurisin lisaks teatrikriitikat,“ meenutab ta.
Teater tõmbab Renarit endiselt. „Mind paelub energiavahetus saali ja lava vahel.“ Eriliselt on meelde jäänud Draamateatri „Lehman Brothers“ – „ajalool baseeruv lugu, kus on palju teksti, kuid kordagi ei tundnud, et igav hakkab,“ tunnustab ta. Teine lemmik on Vanemuise lavastus „Kalevipoeg“, mis pälvis Eesti Teatriliidult 2018. aastal parima sõnalavastuse preemia. „„Kalevipoeg“ on publikule väljakutse: laulev ja liuglev tekst võib olla kõrvale hea kuulata, kuid sisu mõistmiseks ei tohi lasta end sellest petta.“
Samuti huvitab Renarit kinokunst. „Näiteks „Kus laulavad langustid“ ja „Skandinaavia vaikus“ – mind köidavad teosed, mis panevad unistama paremast elust, ka siis, kui lugu seda esmajoones ei toeta. Aga rohkem suhestun siiski teatriga. Mulle meeldib tõlgendada, kuidas on mängitud valgusega, kuidas dekoratsioonidega, kuidas on lahendatud mõtte edasiandmine.“
Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et ajakirja Universitas Tartuensis 75. sünnipäeva sümpoosionil tänavu veebruaris kandsid üliõpilasesinduse noored, sh portreteeritav, ka ise kogu südamest lustides ette Juhan Peegli vestete põhjal loodud humoorika sketši, mis pälvis publiku sooja vastuvõtu.
Õpingute kõrvalt tööle
Renar on esimese põlve haritlane. „Vanemate ja vanavanemate tugi õpinguteks on mul alati olemas olnud,“ ütleb ta. „Õde ja vend on minust umbes kümme aastat vanemad. Õde kaitses maaülikoolis magistrikraadi, nii et juba põhikooli keskel tundus ka mulle loogiline hakata ülikooli peale mõtlema.“
Lõpuklassi jõudnuna püüdis Renar oma reaal- ja humanitaarhuvisid ühendada ning kaalus, kas minna Tallinna arhitektuuri õppima või jääda Tartusse ja saada hoopis arstiks. Võitis Tartu.
Nüüdseks on ta arstiteadust õppinud viis aastat. Praegu on ta küll akadeemilisel puhkusel, ent töötab iga nädal paar päeva ühes Tallinna perearstikeskuses abiarstina. Akadeemilise puhkuse võtmine oli teadlik valik, kinnitab Renar.
„Arstiteaduse kuuenda aasta praktika kõrvalt ühtaegu ka ülisõpilasesindust juhtida ei pidanud ma mõistlikuks ega võimalikuks. TÜÜE esimees peab kättesaadav olema ning haiglapraktika kõrvalt ei oleks seda võimalik teha olnud.“
Kooli kõrvalt erialast tööd teha on arstitudengite seas küllaltki tavaline. Üldjuhul saab esimestel õppeaastatel töötada hooldajana; pärast kolmandat kursust on võimalik praktiseerida abiõena ja pärast neljandat abiarstina. „See võib muidugi katsumuseks osutuda,“ nendib Renar. Umbes kolmandal-neljandal kursusel hakkab kasvama õppekoormus ning lisaks vastutusele abiõe või -arstina on võimalus ka öövalveid teha.
Väsimus kimbutab ikka, kuid see on loomulik, ütleb Renar. Talle on oluline, et arstina missioonitunne ei kaoks.
„Mulle meeldib patsiendiga tegeleda – meeldib, kui kujuneb hea ning usalduslik ravisuhe,“ räägib noor arst. Eriti valmistavad talle rõõmu need 70–80-aastased, kes hoolimata vanusest ja mõnest tervisemurest ei jäta elu elamata. „Selles eas maailmale tiir peale teha või tennist mängida muutub üha tavalisemaks. Tegu ei ole meditsiini imega, vaid nende inimeste lõppematu elujanu ja terviseteadlikkusega.“
Soov mõista ülikooli
Arstiks õppijatel on kurikuulsalt vähe aega, aga siiski on Renar juba jõudnud olla Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president ning juhib praegu Tartu Ülikooli üliõpilasesindust.
Ülikooli peahoone kõrval asuvasse kunagisse tõllakuuri, kus üliõpilasesindus koos käib, jõudis ta toimetama teiste ärgitusel. Nimelt otsiti üliõpilast, kes esitaks vabariigi aastapäeva aktusel ülikoolis tudengite tervituse. Toonasele üliõpilasesinduse juhile Katariina Sofia Pätsile oli Renar silma jäänud.
„Oli teada, et minu ametiaeg erialaseltsi presidendina hakkab lõppema, ja Katariina uuris, mida ma edasi teha plaanin,“ meenutab Renar. Tolleks ajaks vaid Maarjavälja õppehoonetes end kodus tundnud üliõpilane oli taibanud, et tervikuna ta ülikooli veel ei mõista.
„Mul polnud selge, mis kesklinnas toimub ja kuidas peahoones asjad käivad. Mõtlesin, et võiks ju esimehe ametit proovida, kuna see on hoopis teistmoodi töö kui erialases organisatsioonis,“ meenutab ta.
Ja tõepoolest on Renaril üliõpilasesinduse juhina tulnud süveneda probleemidesse, millega seni polnud kokkupuudet olnud. Näiteks osaleb ta ülikooli senati ettevõtmisel tänavu sügisel loodud töörühmas, mille siht on üle vaadata võrdse kohtlemise kord ja teha ettepanekuid, kuidas olukorda paremaks muuta.
Üliõpilaste hinnangul tuleb ahistamisjuhtumeid ja ebavõrdset kohtlemist tõsiselt teadvustada ning teha kõik võimalik, et neid ülikoolis ära hoida. „Akadeemilises organisatsioonis on teatav hierarhia, tahame seda või ei. Kuid olenemata positsioonist on kõigil nii vastutus kui ka õigused, ja nende sekka ei kuulu õigus suhtuda ebavõrdselt või käituda ahistavalt,“ ütleb Renar kindlalt.
„Kui nüüd mõtlen oma erialasele keskkonnale ja kogemustele, mida arstitudengitega oleme vahetanud, siis siingi on õhkkond väga tähtis,“ rõhutab ta.
Juba praegu on arstidest nappus, uut põlvkonda aga hirmutavad suur töökoormus, pikad valved, sh öövalved mõnel erialal ka residentuuris, madal palk, venekeelne töökeskkond mõnes haiglas. Seetõttu on eriti oluline pakkuda arstitudengile toetavat ja kollegiaalset suhet ning jätta selja taha nõukaajast pärit suhtlemisnormid.
„Kindlasti ei ole see vaid meie eriala mure. Eks me ise soovi ka, et meid võetaks kui tulevasi kolleege – mis tähendab, et ka endal tasub tulevikus nooremaid kolleege juhendades meeles pidada, keda, kuidas ja miks õpetad.“
Kuidas tudengid elavad?
Üliõpilasesinduses arutletakse aktiivselt ka õppekvaliteedi, kõrghariduse rahastamise ja tudengite toimetuleku üle. Kuidas siis tudengid õigupoolest praegu elavad?
„Ei julge kindlalt väita, et hästi, aga arvan, et pingutame ja peame hakkama saama,“ on Renar üldistustega ettevaatlik. Lisaks ülikoolis õppimisele ja organisatsioonidesse kuulumisele teeb üks tavaline Tartu tudeng kusagil ilmselt tööd, pakub ta. Kuidagi tuleb ju toime tulla. Üliõpilastele teevad muret riigieelarve kärped ja asjaolu, et kaotatakse tulemusstipendiumid, mis on seni innustanud rohkem pingutama ja aidanud veidigi hakkama saada.
„Tulemusstipendiume, olgugi need ainult saja euro suurused, ei tohiks kaotada – meil pole ühtegi teist head viisi tublide tudengite premeerimiseks. Pealegi on praegu õhus küsimus, mis saab tasuta kõrgharidusest. Arvan, et tulemusstipendiumide süsteemi kaotamine on väga tormakas otsus,“ vangutab ta pead.
Ka õppeaasta avaaktusel peetud kõnes tõstatas Renar küsimuse, kui kaua veel püsivad õppetoetuste tingimused ja suurusjärk täpselt samasugusena, sõltumata inflatsioonist ja tudengite vajadustest.
Oktoobri keskel kutsus üliõpilasesindus tudengid kokku Stenbocki maja ette, et avaldada meelt tasuta kõrghariduse poolt ja tulemusstipendiumide kaotamise vastu. Kõnedest ja plakatitelt peegeldus kibeda maiguga tänulikkus: üliõpilased tänasid valitsust seni veel kehtiva tasuta kõrghariduse eest ja andsid ministrile üle kiituskirja „Tulemused polnud piisavad, õnneks tulemusstipendiumi niikuinii ei maksta“.
„Oma kõnes rõhutasin eraldi kõrghariduse kaitse vajadust: see on riigi julgeoleku üks osa,“ ütleb Renar. „Kvaliteetne ja kättesaadav kõrgharidus võimaldab Eestil end maailmas pildil hoida ning õpetab meid ohte tajuma ja vältima.“
Vaade tulevikku
Kiirest elutempost hoolimata püüab Renar leida aega ka liikumiseks, olgu jõusaalis või jooksurajal. Hinge kosutab metsas või sünnikodu lähedal Valgesoo rabas kõndimine. „Taevaskojas käisin kunagi vist igal pühapäeval oktoobrist kuni jaanuarini.“
Loodusest hoolib ta väga. „Ma jälgin, mida söön, kust toit tuleb ja kuidas see toodetud on. Pigem valin kvaliteetsema riietuseseme või sööginõu: isegi kui see on pisut kallim, tean, et see peab vastu ja ma ei pea aasta pärast uut ostma. Minu arust on see väga oluline,“ lausub Renar, ent lisab: „Ma pole siiski parim eeskuju, sest sõidan Tallinna ja Tartu vahel vahet isikliku auto, mitte bussi või rongiga.“
Keskkonnahoidlikku mõtteviisi süvendas temas tegutsemine erialaseltsi keskkonnatervise töörühmas ja tegelikult juba ka osalemine eelmainitud Šveitsi talendifoorumil, kus Renar abituriendina Eestit esindas. „Sel rahvusvahelisel kokkusaamisel keskenduti rohelisele mõtteviisile ja mahetoidule. Seal avardus mu maailmapilt ja mõistsin, et enda kõrvale on vaja samamoodi loodussäästlikult mõtlevaid inimesi.“ Renari töörühmas arutlesid noored selle üle, kuidas taaskasutada pakendeid.
„Teame ju, et pakend läheb põhimõtteliselt põletamisele. Küsimus on, mida see keskkonnale tähendab ja mida hakata pihta põletusjääkidega,“ märgib ta. Tema rühm pakkus välja, et põletusjääkidest vabanemiseks sobivad teatavad seenorganismid. „Nende seente täpsele toimimisele meie töörühm ei keskendunud ja samuti ei ole seni kuulda olnud, et see tehnoloogia efektiivselt töötaks ja tulemusi annaks,“ mainib Renar.
Lõpetuseks, millist nõu annab üliõpilasesinduse esimees värskele tudengile?
„Kõige olulisem on see, et tudengielust tuleks võtta viimast! Töötada jõuab terve elu, ent kogeda tudengipõlve ja avastada tulevasi võimalusi saab just praegu,“ julgustab Renar.
„Teiseks ei maksa karta arvamust avaldada või sõna sekka öelda, kui kaalul on üliõpilaste tulevik või õppimise ja õpetamise kvaliteet. Kui näed, et miski on mäda, siis tuleb küsida, kas ikka peab nii olema ja kuidas saaks paremini. Kuna praegu kõrghariduse jaoks pikka plaani pole, on tulevik paljuski just tudengite endi kätes.“
Saiakeste küpsetamise kunst
Renarile meeldib süüa teha, eriti küpsetada. Juba viie-kuueaastaselt vaatas ta, kuidas vanaisa kaneelisaiu rullib, ja ootas kõrval hetke, mil saaks saiatainast pintseldada. „Tuhin kasvas, ilmselt õnnestumiste tõttu,“ ütleb ta humoorikalt.
„Kindlat lemmikut ma välja tuua ei oska, kuid mulle meeldivad lihtsad ja puhaste maitsetega retseptid, mille lõpptulemus jätab meistriteose mulje – need on minu meelest õpetlikud ja süstivad eneseusku ka nendesse, kes ei ole sündinud, tainarull või supikulp käes.“
Oma leivanumbriks peab ta pärmitainast. Maitseainetest lähevad alati peale kardemon ning must pipar. „Sügise lõpul on paslik jagada minu vanaisa väga lihtsat õunakoogi retsepti.“
Põhi
- 2 klaasi keefirit
- 4 muna
- ~ 3,5 klaasi jahu
- 1 tl äädikat
- 1 tl küpsetuspulbrit
- 1 klaas suhkrut
- 1 tl vanillisuhkrut
- 1 tl jahvatatud kardemoni
- 0,5 tl soola
Kate
Vastavalt maitsele õunu, suhkrut, kaneeli ja kardemoni
Sega kõik koogipõhja ained ühtlaseks massiks ja vala ahjuplaadile. Kalla peale kausitäis viilutatud õunu. Õunad kata kaneeli-suhkruseguga (maitse järgi). Küpseta kooki 200 kraadi juures umbes 25 minutit.
Loo kirjutas ajakirjanik Sven Paulus, artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.
