Üliõpilasesindaja Gloria Margret Rose: sünnihetkel kehvema kaardi tõmmanud noorte haridustee ei peaks takerduma majandusliku olukorra tõttu

TÜÜE üliõpilasesindaja Gloria Margret Rose peetud kõne Tartu Ülikooli Eesti Vabariigi 107. aastapäeva kontsertaktusel, mille ta esitas üliõpilaste nimel.

Austatud rektor, linnapea; lugupeetud külalised, head auhinnasaajad ja kogu ülikoolipere!

Tervitan teid Tartu Ülikooli üliõpilaste nimel. Tunnen uhkust, et meie mõneti nii suur ja samas armsalt väike Eesti Vabariik saab neil päevil juba 107-aastaseks. Olen tänulik, et umbes viis inimpõlve tagasi võitlesid meie esiisad ja -emad välja õiguse ise oma tuleviku üle otsustada. Tänaste noorte ülesandeks on igal sammul meeles pidada, et väikeriigi vabadus ja iseseisvus pöördelises maailmas on hästi hoitud õrnad aarded.

Peagi saabuva pidupäeva puhul kutsun teid, head kuulajad, mõtisklema ise mõtlemise väärtuse ja hariduse kättesaadavuse üle. Ajalugu on korduvalt tõestanud, et kahurist isegi kardetum ja tõhusam relv on paberile jõudnud sõna, mis ärgitab ise mõtlema. Ometigi võib kirjapandu lihtsasti hävitada, kuid mõtted seevastu mitte. Just haridusel on mõtteloo edasikandmisel keskne roll.

Image

Haridus ei ole pelgalt privileeg, vaid ka vastutus, mis eeldab stabiilset ja toetavat keskkonda. Õpilase esmane ülesanne on õppimine. Heas usus kehtib sama tõde ka tudengi kohta, kuid temal tuleb otsida tasakaalu tulevikku kindlustavate õpingute ja argipäeva olmemurede vahel – vaevaline toimetulek muudab üliõpilaspõlve rõõmutuks.

Selgitan lähemalt. Ühe semestri normaalkoormuseks peetakse 30 ainepunkti, mis arvutuse järgi vastab 760 astronoomilisele töötunnile. Kui need jaotada viie kalendrikuu pikkusele semestrile, teeb see 39 töötundi nädala kohta. Umbes sama pikk on ka täiskoormusega töötaja töönädal. Kui tööpäev lõpeb tinglikult kell viis, siis üliõpilane siirdub seejärel töötama eluks vajalike kulude katteks. Paljud perekonnad leiavad keerulises toimetuleku olukorras küll võimaluse toetada noortest täiskasvanutest pereliikmeid, kuid siiski jääb liiga paljudel üliõpilastel kvaliteetseks õppimiseks vähem võimalusi.

“Kõige tõhusam viis sotsiaalse ebavõrdsuse kahandamiseks on haridusse investeerimine”, on öelnud president Lennart Meri. Nii nagu meie esivanemad nägid vabadust võimalusena ise tuleviku üle otsustada, on tänastel noortel ootus andeid arendada, et maailmatasemel teadmisi tulevikus Eesti edulukku panustada. Nõnda panustame ühiselt õiglasemasse tulevikku.

Rektorite nõukogus arutles Marju Lauristin, et kõrgharidus ei mõjuta vaid üksikisikut, vaid on oluline kogu ühiskonna toimetulekuvõime jaoks. Kord vaimsesse töösse päriselt pühendunud tudeng kasutab seda oskust ka teistes eluvaldkondades, julgedes infokülluse ajastul kriitiliseks jääda.

Soovin, et sünnihetkel kehvema kaardi tõmmanud noored ei peaks nentima, et haridustee takerdus täbara majandusliku olukorra tõttu. Loodan, et tänased otsustajad teevad otsuseid, mis ei muuda ülikooliharidust luksuskaubaks. Vaid iga üksikisiku tarkuse najal saame kindlustada et Eesti jääb iseolevaks riigiks – uuendusmeelseks ja võrdväärseks partneriks nii Euroopale kui kogu maailmale. Haritud ja vaba mõtleja on kokkuhoidva Eesti parim kaitsja.

Soovin meile kõigile teadmistejanu, julgust kriitiliselt mõelda ja tegutseda, et haridus oleks ka tulevikus Eestis kättesaadav.

Palju õnne, armas Eesti!